Teist päeva ambulatoorses. Fun, fun. Eile õhtuks olin ise ka väsinud Olga ja Sveta kulul nalja tegemisest. Kuigi Sveta puhul ei saa ka kunagi aru kes kelle üle nalja teeb. Igatahes Sveta teatas, et on täna haige (loodetavasti mitte minu pärast) ja hoopis Juta poriseb ruumis ringi. Täna ei julge Olgaga suud pruukidagi. Äkki ei tule ka homme tööle.

Olgaga on muidu kerge töötada, aga täna on kuidagi raske. Mina pakun talle keset päeva abi Paclitaxeli süsteemide täitmises, aga tema lubas mulle hoopsi midagi anda. Midagi rasket. Näiteks Mannitoli pudeli. Vastu pead. No vot. Aga muidu on täidsa tore.

Siinkohal jätan ma oma vigase ingliskeele ja lähen üle oma vigasele eesti keelele. Kaks aastat on ikkagi möödas ja mingit arengut on vaja ju näidata.

Pöördun tagasi selle blogi juurde tegelikult seetõttu, et minu kallis töökaaslane Age arvas, et meil oleks aeg jälle blogi pidada ning seda plaani pidades lõin aadressiotsingusse sisse blogger, et teha uus lehekülg, kui see vana blogi mu ette ennast lahti lõi. No ja miks mitte siis seda uuendada. Hakka veel neljandat blogi tegema, mille ma varsti nagunii unustan.

Neljandat jah. Esimene oli Roosmannavaht. Või oli see Roosa taevamannavaht. Nagu nimigi ütleb on see mu varase nooruse sünnitis ajast, kui asjad olidki roosilised ja unistused hiiglasuured. Aga selle aeg sai ümber. Siis tuli see blogi. Ma isegi ei viitsi alla ma esimeste lugudeni skrollida, sest tõenäolised on nad vihased, kibedad ja täis enesehaletsuse pisaraid! No ja kui see maailmaviha ei olegi selles blogis, siis on ta kuskil mujal. Oh ja siis tuli kolmas blogi, mis oli salablogi üllal eesmärgil klatšida Vaenlast Number Üks - ülemust. Aga nüüd pole VNÜ ja nüüd kogunisti nii salajane, et ma ise ka seda enam lugeda ei saa (starost ne radost - märkus iseendale: osta märkmik tähtsate asjade meelespidamiseks.)

No vot, ja siis ma ei viitig seda neljandat blogi teha, vaid lähen siinkohal lihtsalt oma armsas emakeeles edasi alustades Petersoni Krissu kauni luuletusega, mis nii armstasti ütles:

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Võib küll. Ja interneti sügavustes säilib see mõte siin kas just igavesti, aga üsna pikalt kindlasti. 

Kuu

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?

Kui siin lummises pohjas

Illosa ‘aisoga mürtike

Villoses kaljoorros

Ei voi öitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,

Mis kui tassa oiake

Omma illo ei tundes

‘Einama läbbi, sinnise

Taeva kullases tulles

Rahhoga on jookslemas;

Egga torreda ‘eälega,

Omma rammo ei tundes

Taeva mürristamissega

Kui merri on ‘üüdmas:

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?

Siis ma vottan teid

Selge, sinnise taeva

Tähhed, maa peält

Körge issamaa pole

Römoga vadates, laulda:

Siis ma laulan sind

Öse kunningas, kuu!

Kes sa pilvede süllesta,

Ni kui pungasta lillike,

Löbbusa valge pallega

Üllestoused taeva al,

Kus tullised tähhed

Mahha on langemas

Sinno eest musta

Pimmeda uio sisse.

Nenda innimeste vaim!

Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!
                     
                    (Kristjan Jaak Peterson)