Kuu

Kas laulo ‘allikas
Külmas pohja tules
Minno rahva melesse
Omma kaste ei valla?

Kui siin lummises pohjas

Illosa ‘aisoga mürtike

Villoses kaljoorros

Ei voi öitseda kauniste:

Kas siis meie maa keel,

Mis kui tassa oiake

Omma illo ei tundes

‘Einama läbbi, sinnise

Taeva kullases tulles

Rahhoga on jookslemas;

Egga torreda ‘eälega,

Omma rammo ei tundes

Taeva mürristamissega

Kui merri on ‘üüdmas:

Kas siis selle maa keel
Laulo tules ei voi
Taevani toustes ülles
Iggavust ommale otsida?

Siis ma vottan teid

Selge, sinnise taeva

Tähhed, maa peält

Körge issamaa pole

Römoga vadates, laulda:

Siis ma laulan sind

Öse kunningas, kuu!

Kes sa pilvede süllesta,

Ni kui pungasta lillike,

Löbbusa valge pallega

Üllestoused taeva al,

Kus tullised tähhed

Mahha on langemas

Sinno eest musta

Pimmeda uio sisse.

Nenda innimeste vaim!

Olled sa uios uiomas
Kui so mötte on otsimas
Jummalat tähhede alta!
                     
                    (Kristjan Jaak Peterson)