Siinkohal jätan ma oma vigase ingliskeele ja lähen üle oma vigasele eesti keelele. Kaks aastat on ikkagi möödas ja mingit arengut on vaja ju näidata.

Pöördun tagasi selle blogi juurde tegelikult seetõttu, et minu kallis töökaaslane Age arvas, et meil oleks aeg jälle blogi pidada ning seda plaani pidades lõin aadressiotsingusse sisse blogger, et teha uus lehekülg, kui see vana blogi mu ette ennast lahti lõi. No ja miks mitte siis seda uuendada. Hakka veel neljandat blogi tegema, mille ma varsti nagunii unustan.

Neljandat jah. Esimene oli Roosmannavaht. Või oli see Roosa taevamannavaht. Nagu nimigi ütleb on see mu varase nooruse sünnitis ajast, kui asjad olidki roosilised ja unistused hiiglasuured. Aga selle aeg sai ümber. Siis tuli see blogi. Ma isegi ei viitsi alla ma esimeste lugudeni skrollida, sest tõenäolised on nad vihased, kibedad ja täis enesehaletsuse pisaraid! No ja kui see maailmaviha ei olegi selles blogis, siis on ta kuskil mujal. Oh ja siis tuli kolmas blogi, mis oli salablogi üllal eesmärgil klatšida Vaenlast Number Üks - ülemust. Aga nüüd pole VNÜ ja nüüd kogunisti nii salajane, et ma ise ka seda enam lugeda ei saa (starost ne radost - märkus iseendale: osta märkmik tähtsate asjade meelespidamiseks.)

No vot, ja siis ma ei viitig seda neljandat blogi teha, vaid lähen siinkohal lihtsalt oma armsas emakeeles edasi alustades Petersoni Krissu kauni luuletusega, mis nii armstasti ütles:

kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?

Võib küll. Ja interneti sügavustes säilib see mõte siin kas just igavesti, aga üsna pikalt kindlasti.